Suvi Eestis on imeline. Päike paistab, linnud laulavad ja grill säriseb. Kusagil põõsa taga toimub aga samal ajal sääskede koosolek.
„Päevakorra esimene punkt – kelle me täna ära sööme?“
Kui valituks osutud just sina, saad sellest aru juba esimese viie minuti jooksul. Kõrval seisab sõber lühikeste pükste ja T-särgiga ning ütleb täiesti rahulikult: „Mind küll ei hammusta.“ Sina oled selleks ajaks lugenud kokku juba seitse uut sääsepunni ja hakkad mõtisklema, millised eluvalikud on teinud sind sääskede jaoks nii vastupandamatuks.
Algab võitlus. Kõigepealt vehid kätega nagu juhataksid nähtamatut orkestrit. Siis plaksud oma sääri nii innukalt, et naabrid arvavad ilmselt, et peletad karu. Kui sellest abi pole, otsid kapist sääsetõrjevahendi. Loomulikult on pudel peaaegu tühi ja pead tegema kiire otsuse, millist oma kehaosa päästa.
Siis hakkavad saabuma nõuanded. Keegi soovitab süüa küüslauku, teine soovitab lavendlit, kolmas usub ainult õunaäädikasse. Lõpuks leidub ikka keegi, kes võiks sama hästi soovitada lihtsalt mitte hingata. See tundubki juba kõige realistlikum lahendus.
Õhtu edenedes muutub olukord aina kummalisemaks. Sa ei räägi enam inimestega, vaid jälgid õhuruumi. Iga väiksemgi pinin paneb sind hetkega reageerima. Vahel lööd endale täiesti automaatselt vastu põske. Sääske seal ei olnud, aga plaks käis igaks juhuks ära.
Koju jõudes algab teine lahing – sügelus. Lubad endale, et ei süga. Viis sekundit hiljem sügad. Siis veel natuke. Ja veel natuke. Lõpuks näed välja, nagu oleksid nõgestesse sukeldunud.
Aga järgmisel ilusal suveõhtul oled jälle õues. Sest selline see Eesti suvi juba on – natuke päikest, natuke vihma ja alati leidub kusagil sääseparv, kelle jaoks oled sina päeva parim saak.
