On kaks asja, mida eestlane planeerib põhjalikumalt kui oma puhkust – jaanipäeva ja grillipidu.
Kõik algab juba mitu päeva varem. Ilmateadet vaadatakse vähemalt kakskümmend korda päevas. Üks äpp lubab päikest, teine vihma, kolmas äikest. Lõpuks otsustatakse uskuda seda, mis näitab kõige soojemat temperatuuri.
„Ah, küll see pilv mööda läheb.“
Ei lähe.
Grillipeo hommikul algab järgmine väljakutse. Kõigepealt tuleb leida grill. Või õigemini meelde tuletada, kuhu see eelmisel sügisel „kindlasse kohta“ pandi. Kui grill lõpuks üles leitakse, selgub, et grillhari on kadunud. Seejärel avastatakse, et süütevedelikku pole ning sütt on alles vaid peotäis.
Siis saabuvad külalised.
Esimene küsimus ei ole kunagi „Kuidas läheb?“.
Esimene küsimus on alati:
„Kas liha juba valmis on?“
Ei ole.
Pole isegi grillile jõudnud, sest pererahvas alles vaidleb, kes pidi süütevedeliku ja söed poest tooma.
Aga lootus sureb viimasena.
Mõne aja pärast seisavad kõik nagu isehakanud grillieksperdid ümber grilli.
„Keera nüüd.“
„Ei, ära veel keera.“
„Temperatuur on liiga kõrge.“
„Ei ole, liiga madal on.“
„Pane kaas peale.“
„Ära pane.“
Viis inimest. Kümme erinevat arvamust. Grillija vaatab vaikides leeke ja mõtleb, kas oleks veel hilja tellida pitsa.
Lapsed on selleks ajaks juba kolm pakki komme ära söönud ja pudeli limonaadi alla kaaninud ning söögiisust pole enam haisugi.
Koer istub grilli kõrval pilguga, mis ütleb selgelt:
„Ma olen terve elu olnud tubli koer.“
Naaber niidab muru. Täpselt nüüd. Sest muidugi just nüüd oli selleks õige hetk.
Ja siis… hakkab sadama.
Mitte selline viisakas suvine tibutamine.
Ikka korralik paduvihm.
Kõik tormavad korraga terrassi alla. Keegi haarab salatikausi, keegi päästab liha, keegi unustab oma joogi õue ja üks vapram hing jääb vihma kätte grilli valvama, sest „ega seda liha saa nüüd ometi maha kanda“.
Viieteistkümne minuti pärast tuleb päike jälle välja.
Nagu poleks midagi juhtunud.
Ja lõpuks, pärast kogu seda logistikat, ootamist, vaidlusi ja ilmaga võitlemist, istuvad kõik laua taga.
Keegi ütleb esimese ampsu järel:
„Tead… sellist liha restoranis ikka ei saa.“
Kõik noogutavad.
Sest tegelikult ei ole grillipidu kunagi ainult grillimisest.
See on sellest, kuidas keegi unustab saia poest osta. Kuidas keegi põletab vorstid ära. Kuidas sääsed leiavad üles täpselt selle inimese, kes putukatõrje koju jättis. Kuidas vihm rikub plaanid ja päike need jälle päästab.
Ja hoolimata sellest, et järgmise korra kohta lubatakse:
„Teeme seekord hästi lihtsa grilli.“
Ei tee.
Järgmisel nädalavahetusel on jälle kümme erinevat salatit, kolm marinaadi, kaks ilmaäppi, üks vihmapilv ja viis grillieksperti ümber ühe grilli.
Sest see pole lihtsalt suvine õhtusöök.
See on eestlaste mitteametlik rahvussport.
